LENNUD VÄRVIKOSMOSES
Kristel Schwede, Positiiv
11-2012
Kunstnik Mirjam Mölder-Mikfelt on näitustel esinenud alates
2004. aastast. Siiani eelkõige ekspressiivsete ja jõuliste figuraalmaalidega tuntuks saanud kunstnikul toimus sügisel esimene fotonäitus „Once upon a time in space“, kus ta näitas lähivõtteid enda erinevatest maalidest.
Teie kosmoselend on jõuline, hoogne ja värvikas. Kuidas tekkis näituse "ONCE UPON A TIME IN SPACE" mõte?
Olin varem pildistanud oma maale erinevate nurkade alt, teinud lähivõtteid ja pannud need seejärel üles oma kodulehele, et vaatajail töödest pisut parem ettekujutus tekkida saaks. Need lähivõtted paelusid mind, sest hakkasid justkui elama oma elu värviküllaste maastike näol. Nii tekkis tung uurida välja, milliseid huvitavaid vaateid, mis muidu märkamatuks jäävad, kaamerasilm maalipindadelt veel üles võiks leida. Kui ma maalid sentimeetri haaval kaameraga üle käisin ja seejärel fotosid üle vaadates oma leidudest lummatud olin, mõistsin, et nii mõnedki kaadrid oleksid väärt ka laiemale publikule näitamist.
Kas maalid on tehtud spetsiaalselt fotonäituse jaoks? On need üldse maalidena vaadeldavad? Milline on nende edasine saatus?
Fotod on tehtud minu varasematest (akti)maalidest. Juba oma kunstnikutee alguses köitsid mind reljeefsed pinnad, proovisin neid luua isegi kõige esimestes maalides. Mulle meeldivad tööd, mida saab „sõrmedega vaadata”.
Pildistamiseks valisin välja kõige paljulubavamad maalid ja lihtsalt hakkasin kaamera abil avastama seda salapärast maailma, mis minu loomingus seni peidus oli olnud.
Makrofotod maalipindadest on täiesti eraldiseisev projekt. Fotod rändavad mööda galeriisid fotonäitustel ja sama teevad ka mu maalid, mida saab näha maalinäitustel.
Palun kirjeldage piltide valmimise protsessi.
Ideed teostama hakates ei olnud mul kindlat nägemust, milline lõpptulemus välja peaks kukkuma. Mulle meeldib rohkem lasta asjadel ise areneda ning lubada juhuslikkusel oma töö teha. Nii on märksa põnevam. Võin öelda, et fotod sellisel kujul, nagu need lõpuks näitusele üles said, olid mulle endalegi meelierutav üllatus.
Pildistasin maale peamiselt varahommikuti akna all, aga ka õues, lastes päikesekiirtel osaliselt maalile langeda. Nii tekitasid valgusvood maalipindadel erinevaid efekte.
Abiks oli nt puuokste ja –lehtede värelus, mis mõnel juhul varjulaikudena pildistatavat ala kattis.
Teie näituse tutvustuses oli kirjas järgmine info:
Kunstniku töövahendite hulka kuuluvad nii peegel- kui kompaktkaamerad, analoogsed ja digitaalsed. Käesoleva näituse fotod on üles võetud digikompaktkaameratega (+makro/fisheye konverter), milledest kõige tähelepanuväärsem on „digitaalne Holga” Takashi FX521.
Miks te valisite enda maalikosmose pildistamiseks just need kaamerad?
Kasutan mitmeid kaameraid, sest igaühel neist on omad head ja vead ning omad võlud. Iga kaamera sobib erineval puhul, oleneb, mida ja millistes tingimustes pildistada soovin.
Minu jaoks ei oma tähtsust piinliku täpsusega fotograafia reeglite täitmine. Hindan kõige enam pildi energiat, värvigammat ning edasiantava emotsiooni ehedust.
Oluline ei ole mitte kaamera, vaid inimene selle taga. Digiseebikatega tehtud fotodega sain oma seisukohta avaldada ka näitusekülastajaile.